Aastatel 1992–1994 Eesti valitsust tüürinud Mart Laar meenutab, et kui Venemaaga peeti läbirääkimisi vägede Eestist välja viimiseks, siis mingit plaani B tal peaministrina taskusse peidetud ei olnud. Värskelt taasiseseisvunud riik jooksis ajaga võidu ning selles võidujooksus järeleandmistele kohta polnud.
Laar oli peaminister Eesti jaoks pöördelisel ajal – taas iseseisvaks saanud riik tahtis oma maal viibivatest Vene vägedest kiiremas korras priiks saada, kuid idanaaber ei tahtnud sellest kuuldagi.
Lõpuks, 1994. aasta 26. juulil päädisid pingelised läbirääkimised siiski Moskvas sõlmitud niinimetatud juulilepetega, mis jättis venelastele vägede väljaviimiseks napilt üle kuu. Viimane Vene tank lahkuski Eestist sama aasta 31. augustil.
«Vene vägede väljaviimine 1994. aastal on seni üks taasiseseisvunud Eesti tähtsamaid sündmusi. Sellest tulenevad pea kõik meie tänased saavutused,» ütleb toonane peaminister Mart Laar 25 aastat hiljem.
On teil meeles, mida te 1994. aasta 31. augustil tegite?
See oli nii ilus päev, et see on mul üsna hästi meeles. Käisin koos perega üle vaatamas Tondil üle võetud Matrossovi polgu kasarmuid, mille olime sel päeval rahvale avanud. Pärast olime koos sõpradega Toompeal. Koos Iffi ja Alo Mattiiseniga avasime selle viskipudeli, mille olime vägede väljaviimise puhul plaaninud avada. Pean vist nõustuma Iffi hinnanguga, et nii rõõmsat Laari pole ta elu sees näinud.
Pärast oli Vabaduse platsil suur rokk-kontsert «Prassai!». Enne seda istusime viskiklubiga Kuku klubis ja pidasin Vabaduse platsil ka lühikese kõne. Pean vist nõustuma Iffi hinnanguga, et nii rõõmsat Laari pole ta elu sees näinud.
Venemaaga peetud läbirääkimiste keerukuse kohta on eri aegadel öeldud välja küllalt vastukäivaid arvamusi. Ühelt poolt kõneldakse, justkui oleks vägede väljaviimine olnud loogiline osa Ida-Euroopa riikide vabanemisest, teisalt vaieldakse sellele väitele vastu. Läbirääkimised eri tasanditel – kahepoolselt, delegatsioonide vahel, rahvusvahelise poliitika koridorides – olevat olnud hoopis erakordselt keerulised. Kui keerulised need kõnelused siis ikkagi olid?
Eesti arengus pole iseseisvuse taastamise järel olnud midagi loogilist ega iseenesest mõistetavat. Me võiksime olla tunduvalt halvemas olukorras, mõned asjad oleksid võinud alati ka paremini minna.
Meid kiputi tollal võtma endiste Nõukogude vabariikidena, mitte Ida-Euroopa osana. Selle positsiooni pidime endale kätte võitlema. Ilmselt sai sellest aru ka läbirääkimiste teine pool, mistõttu need sedavõrd keeruliseks kujunesidki. Meid taheti võimalikult kaua hoida Venemaa mõjuväljas ning mõne sõjaväebaasi püsimine meie territooriumil oleks seda suhteliselt väikeste kulutustega ka teinud. Keegi poleks sellist riiki ei Euroopa Liitu ega NATOsse tahtnud.
Puhtmajanduslikult tõi Vene vägede väljaviimine Eestisse palju välisinvesteeringuid ning meid hakati palju tõsisemalt võtma. Oma esimese valitsuse ajast ei mäleta ma teisi nii keerulisi läbirääkimisi.
Kas peaministrina oli teil toona taskus ka n-ö plaan B juhuks, kui selgunuks, et Venemaaga ei ole võimalik kokkuleppele jõuda? Näiteks et nende väed ikkagi ei lahku täielikult ja jäävad mõnele objektile, näiteks Paldiskis.
Sellist võimalust ma ette ei näinud ja seda ütlesin ka Vene vägede esindajatele. Oli selge, et Venemaa väiksemgi kohalolek Eestis võtaks meilt võimaluse astuda järgmist sammu Euroopa Liidu poole ja võimaluse osaleda laienemisläbirääkimiste esimeses ringis. See oleks olnud välistatud.
Jooksime neil aastatel ajaga võidu ning me ei võinud kusagilt järele anda, sest iga meie järgmine samm oli eelmisega seotud. Nii olen ka oma kevadel ilmuvate mälestuste järgmise osa pealkirjastanud: «Ajaga võidu» – peame meie jaoks paotunud ustest enne sisse libisema, kui Vene karu need uuesti kinni lükkab. Vene vägede lahkumine oli otseselt seotud nn juulilepetega, mida toona sisepoliitiliselt üksjagu kiruti. Kuivõrd olid Eesti poliitilised jõud valmis juulilepetega leppima ning kui raske oli kompromissi saavutada?
Raske, kuna väga paljud tahtsid sellest poliitilist kasu lõigata. Kui meenutan, milles kõiges tänaseni tähtsatel kohtadel olevad tegelased tollast presidenti Lennart Merit süüdistasid, siis loodan, et vähemalt hakkab neil piinlik. Kogu see protsess meenutas vorstitegemist, kus vorsti süüa tahavad kõik, kuid keegi ei taha osaleda selle tegemises.
Kas me oleksime praegu Euroopa Liidus ja NATOs, kui ajaraam oleks olnud selline, nagu Venemaa esialgu välja pakkus? Ütles ju Vene pool esialgsetel läbirääkimistel, et väed lahkuvad 2002. aastaks – nii kaua võtvat aega Paldiski kahe tuumareaktori jahtumine.
Ei oleks. Ilmselt poleks ka mitmed teised riigid kunagise Nõukogude Liidu territooriumilt.
Milline oleks Eesti elu olnud, kui Vene väed poleks Eestist 1994. aasta augustis lõplikult lahkunud?
Ma kardan, et nii palju teistsugune, et me ei suuda seda endale isegi ette kujutada. Kindlasti ei oleks me praegu seal, kus me oleme. Ilmselt võiks Eesti olukord meenutada Moldova oma, kust Vene väed pidid ka ära minema, kuid püsivad seal siiamaani, või siis Gruusiat, kust nad läksid ära lubatust palju hiljem.
Kui suur roll oli lääne toetusel meie püüdlustele?
Otsustav. On enam kui kahtlane, kas meil oleks õnnestunud oma eesmärke saavutada ilma nende toetuseta. Olime endale hankinud väga häid sõpru, kes meid usaldasid ja meisse uskusid. Sõprusest loomulikult ei piisa, tuleb end tõestad ning seda oli Eesti möödunud aastatega teinud. Tõusime edukaimaks üleminekuriigiks. Aga loomulikult ei saa mööda minna mõnede inimeste tugevast isiklikust panusest – mainiksin siin Carl Bildti, ka Bill Clintonit ja Helmut Kohli, kes kõige otsustavatel hetkedel Jeltsinile tugevat survet avaldasid.
Võõrvägede viibimine iseseisva riigi territooriumil oli kahtlemata potentsiaalselt ohtlik olukord. Millisest olukorrast või provokatsioonist oleks enne 1994. aasta suve lõppu piisanud, et Vene väed ei oleks baasidest lahkunud?
Kindlasti oleks piisanud relvakokkupõrkest. Õnneks jäi see järele proovimata.
Olime veel probleemi ees, et Vene väed ei tahtnud ära minna ka pärast lepingu sõlmimist ja otsisid igat ettekäänet, et siia jääda. Kuivõrd teie sellise ohu võimalikkust tunnetasite?
Kindlasti tunnetasin, et selline oht tuleb ära hoida. Aga tegelikult olime veel rohkem probleemi ees, et Vene väed ei tahtnud ära minna ka pärast lepingu sõlmimist ja otsisid igat ettekäänet, et siia jääda. Päris lõpus helistati ja küsiti luba kasvõi mõni päev kauemaks jääda. Alati oli oht, et nad võivad midagi leida ja seda Eesti vastu kasutada.
Kas Vene vägede lahkumise ajal tekkis kuskil mõni selline konfliktiohtlik olukord, mida avalikkusega ei jagatud?
Ei.
Vägede lahkumise aegu levisid vandenõuteooriad, et venelased jätavad Eestisse maha peidetud relvaladusid, et siia kunagi tagasi tulles oleks varustus käepärast võtta. Kuivõrd oli neil juttudel alust?
Meile oleks see täitsa meeldinud, kuna neid poleks olnud ju raske leida, sealt oleks kõvasti varustust saanud. Ei saa eitada, et otsiti ka, kuid mida ei leitud, seda ei leitud. Nii et ilmselt olid need kõlakad, mida neil aastatel ohtralt usuti ja levitati. Seoses juulilepetega levitati üldse mitmeid ohustsenaariumeid, millest ükski aga ei realiseerunud.
Millised olid Vene vägede lõpliku lahkumise suurimad logistilised ja materiaalsed probleemid ja kuidas neid lahendati?
Kõik toimis. Kõige raskem oli kindlasti vägede füüsiline väljaviimine ja objektide ülevõtmine, sest vaadates tagantjärele kroonikakaadreid, ei näinud Eesti sõdurid, kes baase pidid üle võtma, just eriti sõdurite moodi välja. Kuid väed said välja viidud ja baasid said üle võetud.
Olete oma raamatus «Pööre» kirjeldanud, kuidas ameeriklased andsid Eesti-poolsetele läbirääkijatele lugeda Reagani-aegse salajase juhendi. Näpunäited olid küllalt ootamatud: Venemaaga kõnelusi pidades tuleb olla jäme, isegi ebaviisakas. Tuleks sõimata ja solvata. Kui Eesti peaks praegu hakkama mingil põhjusel idanaabriga taas läbirääkimisi pidama, siis kas diplomaadid võiksid nüüdki samadest soovitustest lähtuda või on lähenemine kahe riigi suhtlusele aja jooksul muutunud?
Ei ole muutunud. Sõimata ja solvata ei maksa. Mingi positsiooni omamine ja üldse rahvuslus ei ole räuskamine. Sõimates ja endast välja minnes näidatakse ainult ebakindlust ja nõrkust, mille tagajärjel jäädakse läbirääkimistel tavaliselt alla. Seda võtet kasutab Venemaa läbirääkimistel siiamaani. Nagu judos: vastane tuleb kõigepealt tasakaalust välja viia. Sellepärast tuleb meil rahulikuks jääda ja oma positsiooni säilitada. Seda ameeriklaste juhend õpetaski.