ERRis just oli artikkel sellest, kus kultuuriteadlane kirjeldas seda, kuidas eestlaste kultuuris (eriti enne ristiusku) olidki mees ja naine talus suht võrdsed tootmisüksused. Naine tegeles karjakasvatusega, sai nt abielludes kodust lehma kaasa - võis ise otsustada, mis tollega peale hakkas. Võis maad pärida ja ise endale meest valida (mujal Euroopas suht ebatavaline). Mees käis äritses saadustega ja hoolitses oma hobuste eest, kündis põldu (saartel tegid seda ka naised :)) jmt. Tegu on ju siiski ABIeluga ehk teineteise abistamise liiduga. Ühesõnaga, lihtsalt viimase mõnesaja aastaga on natuke jamaks kiskunud see värk sellest naise vaatevinklist. Palju kultuurilist koodeksit mujalt sisse tiritud ja kirikuisadelt lollust tõepähe võetud. Natuke vb läks teemast kõrvale, aga ehk see ongi meile omane, et pole mingit kemplemist, et keegi peaks parem olema, vaid soovitaksegi võrdsust, sest meie jaoks see lihtsalt loomulik eksisteerimise viis läbi aastatuhandete.